20 February 2007

Põhja tipp

Bussijuhiks oli kohalik Maoori mees, kes ei pidanuks paljuks ka reisijaid Maoori kultuuri ja usuteemadel harida. Vahele mõni nali ja anekdoot, millede esifänniks ta ise oli. Paistab, et siin on samasugune kerge huumoriga nöökimine naabrite kallal kombeks ehk siis põhitule saab Austraalia. „kas seda saart seal meres näete, see on Austraalia“ Põhjatipu lähedal on rannad päris imelised, nii kaugele, kui silm ulatab on täiesti puhas liivane rand ja tavaliselt mitte ühtegi inimest. Vaatasime ühe ranna üle ja siis sõime bussijuhi kodukülas ühe maitsva jäätise, hiiglaslik ja 12 krooni. Edasi läks sõit ühte lahte, kus saime lõunasöögi. Imeline lahesopp, kerge eine ja näljased kajakasugulased. Edasi sõit põhjatippu, Loodus on imeline, mäed, sinine meri, liivane rand, kaljunukid. Kelgutamine liival oli järgmine tegevus, ja päris lõbus. Buss peatus liivajões ja natuke pidi kohta otsima, et buss vajuma ei hakkaks. Tarzani klassikast pärinevad imev liiv on täitsa olemas ja seda sai ka proovida. Järgmise tunni sõitsime mööda rannaliiva ehk 90 miilist randa. Tegelikult küll rohkem 90 kilomeetrit liivast, puutumatut randa, kus olid ainult mõned üksikud autod. Tõusu, mõõna ja vajuva liiva tõttu sõidavad seal ainult koolitatud juhid, kuigi esialgu tundub asi väga ohutu. Turistid pidid pidevalalt oma autosid sinna uputama. Tagasi linna, rallikale hääled sisse, lõuna poole teele, ja pärast 500 kilomeetrist kiiruskatset neelas padi ja voodi.

No comments: