07 March 2007
Istanbul
Autojuht on hotellist vastas, kiire sõit läbi linna, asjad maha ja kerget snäkki otsima. Jahedus annab tunda (+6). Istanbuli vanalinne on ikka väge kena koht, selline soe ja kodune tunne, vanad majad, tänavkohvikud, kerge muusika, kontrast eelnevaga on suur. Türgit võiks tulevikus rohkem uurida. Hommikusöök oli maitsev ja tagasi lennujaama. Lennukis on paras kogus teisi eestlasi kelle sama tuur seljataga. Riia ja Tallinn ootavad.
Sri Lanka
Hommik saabus kella kahe paiku päeval ja siis oli ka aega see luksusu üle vaadata. Tuba oli küll äärmiselt suur aga mõned lisad andsid asjale vürtsi, kraani juures on hoiatav silt, et vesi ei ole joodav, külmkapp on pärit pronksiajast, mööbel võibolla 3 aastat noorem. Põranda lauad on lahti ja astudes liiguvad. Tuba oli kaunistama pandud pilt kus Margarater istub koos mingingi kohaliku ahviga samas toas ja sama laua ääres. Natukene imestama paneb, et igas toas on lisaks tavalisele telefonile ka WC poti kõrval must telefon, kes teab mis hädajuhtumiteks see sinna pandud on. Akna taga aga on aga india ookean, päris kena välisterass koos korralikult hooldatud muru ja palmidega. Kerge värskendus ja läksin öise jama eest kompensatsiooni nõudma. Väga nõudlikult toonil tegin selgeks mis juhtunud on ja nüüd selle pulli eest tahan viimasel väga hilist lahkumist. Vastuvaidlemist suurt ei olnud, kolisime õigesse tuppa ja mõnuga võis asuda hommikusöögi kallale tersassil. Oravad tormasid ringi ja samas askeldas lugematus koguses kostüümides tegelasi. Söök nats odavam kui meil aga mahlad on väga värsked. Linnapeale kolama ja järgnevaks päevaks autojuhti otsima. Bangkoki kogemus tuli kasuks tuk-tuki juhtide ja muude ärimeeste peletamisel ja sai suhteliselt rahulikult jalutada. 2 minutit. Mingi kohalik tegi selgeks, et täna on suured pidustused ühes suures templis ja seal suur elevant ja palju rahvast. Kuna kindlat plaani ei olnud siis tegin selgeks, et raha ta ei saa aga võib näidata kus suunas tempel asub. Nõustus sellega aga sammugi maha ei jäänud. Kuna tee oli pikk siis võtsime tuktuki. Lahke kiid ja juht pidasid nõu ja iga meie vastupakkumise hinna osas arutasid kähku omavahel läbi. Õnneks on tuk-tuke palju ja kauplemise ajal tekib 3-4 tükki kohe särgist sikutama. Mingit suurt tseremooniat loomulikult ei olnud aga elevant oli ja pärsi suur ning võimas. Tegemist ilmselt ühe Colombo suurema templiga, päris palju munkasid ja kõik väga sõbralikud. Tuk tuki juht mängis vabatahtlikult giidi aga parasjagu kiirustades. Pärast 50 kroonist vabatahtliku annetust avas pea munk meile ka muuseomi ukse ja õnnistas ja soovis kõike head. Mõnus tunne jäi ja lasime ennast tagasi stardi paika viia. Jälle väike kauplemine ja saime tüübist lahti. Turvalisus on väga kõrgem iga 50 meetri tagant on automaadiga mees ja väike punker. Samas on sõdurid kõik sõbralikud ja naeratavad ning suunavad õigele rajale. Natuke linnas ringi vaadates saab kiiresti isu täis ja paras aeg hotelli basseinis väike ujumine teha ja sööma minna. Õhtusöök on Sri-Lanka stiilis restoranis Hiltonis. Kõik väga ilus puhas, korras ja väga mõistliku hinnaga, menüüs on ainult 2 erinevat veini kahjuks (Jacobs creek). Mõned toidud on päris carrised ja vajavad rohkesti õlut (0,64L pudel). Õhusöögile sõites saime taksojuhiga kokkuleppele, et järgmine hommik 7 ajal korjab meid üles ja päevakese sõidame temaga koos ringi.
7.01 heliseb WC telefon, autojuht on kohal. Auto on suht moodne kondiga KIA ja autojuht kergelt naiivne aktiivne noorsand. Teepeal võrdleme Eesti ja Sri Lanka liikluskultuuri ja muid aktuaalseid teemasid. Tüüp on eriti sõbralik, naerab veidralt ja küsib mu telefoni numbrit, et mulle hiljem sõnumeid saata (seda on ta ka korduvalt teinud) Ise pakub meile välja hommikusöögi ühes teeäärses hotellis, mis juhuslikult on tema sõbra oma, kes on ameerikas käinud. Esmasel vaatlemisel midagi head ei paista aga võileib, kohvi ja vabariigi auks (ja seedimise kindlustamiseks) võetud rumm on suurepärased. Omanik ilmus välja ja tegemist oli Inglismaal õppinud mehega, kes oli täitsa normaalne, kohe vägagi. Sai meeldivalt juttu ajada ja kohaliku elu kohta uurida. Hinnad ei maksa mainimist. Sõit edasi elevantide urbudekodusse. Teepeal saime paar lühikest peatust kus pakuti elevantidega ratsutamist, hinnad aga olid teises suurusjärgus võrreldes Lonly Planetiga. Orbude juures on turistidele 100 kroonine pilet, kohalikele puudub. Suurelt on üleval silt kus hoiatatakse isehakanud giidide eest. Saime kohe sellise ja autojuht ja giid leppisid midagi omavahel kokku. Tegin selgeks, et sellist teenust me ei soovi aga giid käis kannul ja muudkui seletas. OK, las siis seletab. Vandid olid parasjagu pesus 100m eemal jões ehk siis loopisid ennast liiva ja veega. Kokku vast 60 jagu lasi neid seal jões ringi, Kõige noorem alles kuu siin päikse all veetnud. Sellest hoolimata oli hobuse suurune. 5 krooni eest lasti ka elevante katsuda. Tegemist on pargiga, kuhu tuuakse kokku kõik üksikusk jäänud elevandid, kes kuskilt dzunglist leitakse või siis kellele on migi haigus või õnnetus juhtunud (pime, maamiini otsa astunud). Tagasiteel auto juurde pakuti giidi poolt meile ka tasuta ajurveeda tutvustust ja „botaanikaaia“ näitamist. Botaanikaaed oli võssakasvanud tagahoov, kus väidetavalt kasvasid kohvipuud, ananansipuud jne. Koolitus nägi nii välja et hakati tutvustama loodulike ja eriti häid kreeme ja vedelike, mis eemaldavad kõik karvad (läbisime testi ja tõepoolest eemaldas), teeb noormaks, vabastab liigesevalust aitab kõhnuda jne... Kõike üritati ka kohe meie peal proovida ja näidata, kuid mitte just kuigi edukalt. Edasi suunati meid valituse poolt peetavasse apteeki, kus oli kõike seda võimalik ka osta. Väljanägemiselt selline 30 aasta vana puukuur, kus siis topsikut rivis. Hinnad olid suhteliselt krõbedad ja kaubelda ei saanud, sest valitsuse pood ja tema lastakse lahti kui odavamalt müüb. Keerasime selja ja oh imet, hinnad hakkasid vajuma, küll mitte piisavalt, et kuurist kahtlast läga osta. Tagasi autosse ja giidi rahapalumine ei viinud tulemuseni. Tüütu on.
Edasi teekasvatuse poole aga juhuslikult sai autojuhi kõht tühjaks ja pakkus, kas tahaks lõunat süüa. Süüa ei tahtnud aga peatust oli vaja ja olime siis nõus, järjekordne sõbra restoran, mis oli oluliselt halvemas olukorras, viisakusest võtsime ühe näksi ja ajasime omanikuga juttu. Mees oli mõned aastat euroopas tööd teinud ja nüüd tagasi kodumaale läinud ja restorani teinud. Sõõk jäi enamuses taldrikule. Teevabrik oli suhtelist väike aga selle eest päris ehe. Tehase näitsik tegi meile kerge tuuri ja näitas kogu teevalmistamise protsess ära, pakuti siis teed juua ja soovitati ka koju kaasa osta. Tee oli hea ja suur kotta sai ka kaasa võetud. Autojuhile anti ka teepakk kaasa külaliste toomise eest. Edasi hamabatempli poole, kus peaks vedelema budda hammas. Tegemist on väga tähtsa ja pühe kohaga ning parasjagu turistilõksuga. Iga liiigutuse eest tuli turistil maksta (sissepääs, jalanõude hoidmine, täiendav õlgasid kattev särk, lilled, pildistamine jne. Lisaks oli maalingute juures kirjas, et antud maalinud on sponsoreerinud see ja see pank ning tohutis koguses giide pakub oma teenuseid. Tegime kiire viisakusvisiidi ära ja kähku minema tagasi Colombo poole. Teepaele jäi veel üks elevantide ratsutamise koht ja plaan seda külastada.
Kohale jõudsime 13 tunnil aga tursiti raha on magus, väike kauplemine ja just jões pestud vant toodi kohale. Karjataksjaks oli väga ehe vanamees, lina elevandile selga ja meie sinna otsa. Väga lahe, paks karvane nahk, pikad mustad karvad, rahulik liikumine palmida vahel ja igal võimalusel krabas londiga teeäärest põõsatäi rohtu ja toppis endale suhu. Nägu läks naerule ja kogu riik sai kõvast pluss punkte juurde. Jalutuskõigu ajal näidati ka kobra pesa, mis oli päris hirmuäratav. Tagasi Colombo poole
Alles selles õiduga hakkasin mõistma kuidas on võimalik 4 tunniga läbida 110 kilomeetrit pidevalt sõites Kandi ja Colomb on kaks tähtsamat linna ja nende vahel on maantee A1. Colombost väljudes ootasin, millal eeslinnad lõppevad ja tuleb maantee aga oh imet seda ei olegi. Terve tee on küla, mille servades on tohutus koguses pisikesi poode, telekommunikatsiooni ärisid, arstikabinette, hambaarste jne jne. Maksimum kiiruseks saime vast kooraks 70. Kogu liiklus on väga isereguleeruv ja signaaliga antakse märku igast liigutusest, plaan hakata mööda sõitma, kui tee ääres on mõni jalutav inimene ja kõik tavalisemad põhjused.
Õhusöögi kohaks valimime Sri Lanka kõige parema restorani „1864“ ja see tiitel väärib ennast. Suurepärane veinide valik ja toidud ning teenindus on lausa võrratud, eestil on raske sellist kohta vastu panna, hinnad samas 30%.50% odavamad kui meie parimates restoranides.
Viimasel päeval plaan teha nii vähe kui võimalik, ehk siis basseini ääres passida, rummi libistada ja ookeanis sulistada. Ookeani just palju ei saa sulistada, lained on suured ja tegemist ei ole ujumisek ettenähtud kohaga, vesi on aga väga soe. Hotelli ümbrus on karmi valve all, mõlemal pool servas on püssimeestega valvetornid ja 100 meetri kaugusel tiirutab pidevalt sõjakaater. Õhtusöök jälle 1864 ja söögid ainult paranevad. Lennujaama ja türgi poole teele.
7.01 heliseb WC telefon, autojuht on kohal. Auto on suht moodne kondiga KIA ja autojuht kergelt naiivne aktiivne noorsand. Teepeal võrdleme Eesti ja Sri Lanka liikluskultuuri ja muid aktuaalseid teemasid. Tüüp on eriti sõbralik, naerab veidralt ja küsib mu telefoni numbrit, et mulle hiljem sõnumeid saata (seda on ta ka korduvalt teinud) Ise pakub meile välja hommikusöögi ühes teeäärses hotellis, mis juhuslikult on tema sõbra oma, kes on ameerikas käinud. Esmasel vaatlemisel midagi head ei paista aga võileib, kohvi ja vabariigi auks (ja seedimise kindlustamiseks) võetud rumm on suurepärased. Omanik ilmus välja ja tegemist oli Inglismaal õppinud mehega, kes oli täitsa normaalne, kohe vägagi. Sai meeldivalt juttu ajada ja kohaliku elu kohta uurida. Hinnad ei maksa mainimist. Sõit edasi elevantide urbudekodusse. Teepeal saime paar lühikest peatust kus pakuti elevantidega ratsutamist, hinnad aga olid teises suurusjärgus võrreldes Lonly Planetiga. Orbude juures on turistidele 100 kroonine pilet, kohalikele puudub. Suurelt on üleval silt kus hoiatatakse isehakanud giidide eest. Saime kohe sellise ja autojuht ja giid leppisid midagi omavahel kokku. Tegin selgeks, et sellist teenust me ei soovi aga giid käis kannul ja muudkui seletas. OK, las siis seletab. Vandid olid parasjagu pesus 100m eemal jões ehk siis loopisid ennast liiva ja veega. Kokku vast 60 jagu lasi neid seal jões ringi, Kõige noorem alles kuu siin päikse all veetnud. Sellest hoolimata oli hobuse suurune. 5 krooni eest lasti ka elevante katsuda. Tegemist on pargiga, kuhu tuuakse kokku kõik üksikusk jäänud elevandid, kes kuskilt dzunglist leitakse või siis kellele on migi haigus või õnnetus juhtunud (pime, maamiini otsa astunud). Tagasiteel auto juurde pakuti giidi poolt meile ka tasuta ajurveeda tutvustust ja „botaanikaaia“ näitamist. Botaanikaaed oli võssakasvanud tagahoov, kus väidetavalt kasvasid kohvipuud, ananansipuud jne. Koolitus nägi nii välja et hakati tutvustama loodulike ja eriti häid kreeme ja vedelike, mis eemaldavad kõik karvad (läbisime testi ja tõepoolest eemaldas), teeb noormaks, vabastab liigesevalust aitab kõhnuda jne... Kõike üritati ka kohe meie peal proovida ja näidata, kuid mitte just kuigi edukalt. Edasi suunati meid valituse poolt peetavasse apteeki, kus oli kõike seda võimalik ka osta. Väljanägemiselt selline 30 aasta vana puukuur, kus siis topsikut rivis. Hinnad olid suhteliselt krõbedad ja kaubelda ei saanud, sest valitsuse pood ja tema lastakse lahti kui odavamalt müüb. Keerasime selja ja oh imet, hinnad hakkasid vajuma, küll mitte piisavalt, et kuurist kahtlast läga osta. Tagasi autosse ja giidi rahapalumine ei viinud tulemuseni. Tüütu on.
Edasi teekasvatuse poole aga juhuslikult sai autojuhi kõht tühjaks ja pakkus, kas tahaks lõunat süüa. Süüa ei tahtnud aga peatust oli vaja ja olime siis nõus, järjekordne sõbra restoran, mis oli oluliselt halvemas olukorras, viisakusest võtsime ühe näksi ja ajasime omanikuga juttu. Mees oli mõned aastat euroopas tööd teinud ja nüüd tagasi kodumaale läinud ja restorani teinud. Sõõk jäi enamuses taldrikule. Teevabrik oli suhtelist väike aga selle eest päris ehe. Tehase näitsik tegi meile kerge tuuri ja näitas kogu teevalmistamise protsess ära, pakuti siis teed juua ja soovitati ka koju kaasa osta. Tee oli hea ja suur kotta sai ka kaasa võetud. Autojuhile anti ka teepakk kaasa külaliste toomise eest. Edasi hamabatempli poole, kus peaks vedelema budda hammas. Tegemist on väga tähtsa ja pühe kohaga ning parasjagu turistilõksuga. Iga liiigutuse eest tuli turistil maksta (sissepääs, jalanõude hoidmine, täiendav õlgasid kattev särk, lilled, pildistamine jne. Lisaks oli maalingute juures kirjas, et antud maalinud on sponsoreerinud see ja see pank ning tohutis koguses giide pakub oma teenuseid. Tegime kiire viisakusvisiidi ära ja kähku minema tagasi Colombo poole. Teepaele jäi veel üks elevantide ratsutamise koht ja plaan seda külastada.
Kohale jõudsime 13 tunnil aga tursiti raha on magus, väike kauplemine ja just jões pestud vant toodi kohale. Karjataksjaks oli väga ehe vanamees, lina elevandile selga ja meie sinna otsa. Väga lahe, paks karvane nahk, pikad mustad karvad, rahulik liikumine palmida vahel ja igal võimalusel krabas londiga teeäärest põõsatäi rohtu ja toppis endale suhu. Nägu läks naerule ja kogu riik sai kõvast pluss punkte juurde. Jalutuskõigu ajal näidati ka kobra pesa, mis oli päris hirmuäratav. Tagasi Colombo poole
Alles selles õiduga hakkasin mõistma kuidas on võimalik 4 tunniga läbida 110 kilomeetrit pidevalt sõites Kandi ja Colomb on kaks tähtsamat linna ja nende vahel on maantee A1. Colombost väljudes ootasin, millal eeslinnad lõppevad ja tuleb maantee aga oh imet seda ei olegi. Terve tee on küla, mille servades on tohutus koguses pisikesi poode, telekommunikatsiooni ärisid, arstikabinette, hambaarste jne jne. Maksimum kiiruseks saime vast kooraks 70. Kogu liiklus on väga isereguleeruv ja signaaliga antakse märku igast liigutusest, plaan hakata mööda sõitma, kui tee ääres on mõni jalutav inimene ja kõik tavalisemad põhjused.
Õhusöögi kohaks valimime Sri Lanka kõige parema restorani „1864“ ja see tiitel väärib ennast. Suurepärane veinide valik ja toidud ning teenindus on lausa võrratud, eestil on raske sellist kohta vastu panna, hinnad samas 30%.50% odavamad kui meie parimates restoranides.
Viimasel päeval plaan teha nii vähe kui võimalik, ehk siis basseini ääres passida, rummi libistada ja ookeanis sulistada. Ookeani just palju ei saa sulistada, lained on suured ja tegemist ei ole ujumisek ettenähtud kohaga, vesi on aga väga soe. Hotelli ümbrus on karmi valve all, mõlemal pool servas on püssimeestega valvetornid ja 100 meetri kaugusel tiirutab pidevalt sõjakaater. Õhtusöök jälle 1864 ja söögid ainult paranevad. Lennujaama ja türgi poole teele.
Subscribe to:
Posts (Atom)