kuum vesi

300km edasi ja jõudsime järgmisesse sihtpunkti. Suurest hirmust esimesse ööbimiskohta, kerge söök ja magama. Tegemist on Uus-Meremaa vulkaaniliselt ühe aktiivsema piirkonnaga, kus on palju geisreid. Hotelli taga oli üks suurim selline piirkond ja läksime seda uudistama. Samas kõrval elav Maoori naine tegi tuuri ja rääkis täpselt, mida ja kaua peab maalt tulevas 120 kraadises vees küpsetama. Nagu aru oli saada, võeti sellest veest maksimum välja, tehti süüa, käidi vannis ja näidati turistidele. Kõikjal auras ja haises väävli järgi, üks geiser purskas 15-20 meetri kõrgusele. Pärast seda läksime suplema ühte looduslikku jõkke, mille temperatuur oli umbes +50 kraadi. Päris pikalt läks aega, enne kui sai sisse minna ja ega seal kaua olla ka ei saanud. Väliselt paistis aga kõik välja nagu tavaline jõgi. Õhtusöögiks sõin kohalikke rohelisi austreid, mis olid umbes varblase suurused. Järgmine hommik asusime teele jälle põhja suunas, suvituskeskusesse. Väikse otsimisega saime korraliku ja väga ilusa ööbimiskoha, kuna lõunast enam midagi aktiivset teha ei saanud siis tuli sammud seada vaikse ookeani kallastele randa. Jällegi suur liivane rand niikaugele, kui silm ulatab ja peesitajate vahe on kuurortis 100 meetrit. Vesi endiselt soe ja päike muudab põhjamaise naha kõik meeldivalt punaseks. Samasugused rohelisi musseleid võib ka ise merest korjata. Õhtusöögiks grillisime turult ostetud kohalikku kala, mis maitses koos veiniga võrratult.