Hommikuks oli ilm paranenud, ajasime teksad ja täiesti ebasobivad jalanõud jalga ja asusime teele. Natuke autoga turnimist, natuke suusatõstukiga ja 5 tunnine turnimine võis alata. Mägi on vulkaaniline ja oodatakse selle plahvatust lähiajal. Turnima asusime koos 5 kohalikuga, kellest üks oli spetsialist ja teised oli korralikult ettevalmistusi teinud spetsiaalse riietuse ja jalanõude näol. Meie üle kergelt irvitati ja lubati järgi oodata, kui pikalt maha jääme. Teksad natuke segasid kõrgemate kivide otsa astumist ja õhu hõredus ei aidanud ka just kaasa. Samas ilus päike ja suhteliselt vaikne tuul, järjest vapustavamad avanevad vaated aitasid edasi kraatri poole. Kaaslased uurisid puhkepauside ajal Eesti kohta ja kiitsid meie head võimet nendega sammu pidada. Üle kahe tunni ronimist ja tipp hakkas nurga tagant paistma ja samuti jäime tuule teele otse ette. Kaaslased hakkasid vaikselt väsima, tegid liigseid peatusi ja tippu jõudsime enne neid. Kraater õnneks veel ei pursanud ja ilm oli tõeliselt ilus.
Kerge lõuna kraatri serval ja tuli sammud alla seada. Algul tundus see oluliselt lihtsam, aga õige raja leidmine ja suurte kivide vahel turnimine oli üllatavalt keeruline. Paar korda tegime kohustusliku ringi järsu servani, millest oleks all saanud ainult koos murtud kaelaga ja tuli jälle ringiga üles ronida. Lõpuks saime alla ja väsimus ja pingutus andis lihastes ja liigestes päris tugevalt tunda. 200 km kaugusel oli veiniistanduste piirkond ja plaan oli mõnes veinimõisas ööbida ja enne und kohalike toodetega tõsisemalt tutvust teha. Tee aga oli päris karm ja nende kilomeetrite läbimisele kulus üllatavalt palju aega ja selg oli päris märg. Keskmiselt oli kilomeetri peale 5-6 kurvi ja kõrguste vahe oli ka pärsi suur. Väike rallikas sai kõvasti vatti. Valisime mõisa välja ja üllatuseks avastasime, et kõik kohad olid hõivatud. Vaatasime edasi ja tundus, et see on trend. Sõitsime 20 km edasi kõrval linna ja seal sama lugu. Tuli välja, et mingi suurem tähtpäev (hiina uusaasta) ja kõik kohalikud ja turistid on otsustanud ööbida väljaspool kodu. Kõik ööbimiskohad olid kinni, hakkasime edasi liikuma lõunasse, kell jooksis. Kella 2 ööseks olime 9 tundi otsinud ööbimist ja läbi sõitnud 300 kilomeetrit. Väsimus võttis võimust ja tuli vastu võtta kaotus ja magada autos. 5 tundi und ja sõit tagasi põhja suunas.
Kerge lõuna kraatri serval ja tuli sammud alla seada. Algul tundus see oluliselt lihtsam, aga õige raja leidmine ja suurte kivide vahel turnimine oli üllatavalt keeruline. Paar korda tegime kohustusliku ringi järsu servani, millest oleks all saanud ainult koos murtud kaelaga ja tuli jälle ringiga üles ronida. Lõpuks saime alla ja väsimus ja pingutus andis lihastes ja liigestes päris tugevalt tunda. 200 km kaugusel oli veiniistanduste piirkond ja plaan oli mõnes veinimõisas ööbida ja enne und kohalike toodetega tõsisemalt tutvust teha. Tee aga oli päris karm ja nende kilomeetrite läbimisele kulus üllatavalt palju aega ja selg oli päris märg. Keskmiselt oli kilomeetri peale 5-6 kurvi ja kõrguste vahe oli ka pärsi suur. Väike rallikas sai kõvasti vatti. Valisime mõisa välja ja üllatuseks avastasime, et kõik kohad olid hõivatud. Vaatasime edasi ja tundus, et see on trend. Sõitsime 20 km edasi kõrval linna ja seal sama lugu. Tuli välja, et mingi suurem tähtpäev (hiina uusaasta) ja kõik kohalikud ja turistid on otsustanud ööbida väljaspool kodu. Kõik ööbimiskohad olid kinni, hakkasime edasi liikuma lõunasse, kell jooksis. Kella 2 ööseks olime 9 tundi otsinud ööbimist ja läbi sõitnud 300 kilomeetrit. Väsimus võttis võimust ja tuli vastu võtta kaotus ja magada autos. 5 tundi und ja sõit tagasi põhja suunas.
ja aegajalt on näha maalausid jõgesid ja jugasid. Üheks põnevaks osaks olid hõõguvad ussid koobastes. Sarnased meie jaaniussidega, aga neid on tohutus koguses koopa laes. Mida näljasem uss, seda heledamalt helendab. Koobastest väljas võtsime kerge hommikusöögi, milleks oli vapustavalt hea lamba burger ja juustuga toast. Edasi mööda ralliteid Tongariro rahvusparki, kus asub Sõrmuste Isandast tuttav Mordor 
ja Uus-Meremaa kõrgeim mägi Ruapehu (2790 meetrit). Samal õhtul midagi teha enam ei saanud ja vaatasime võimalused üle. Otsustasime sobivate ilmastikutingimustel mäkke ronida. Kliima oli hoopi teine, väljas oli +10 kandis ja mäe tipus oli 50-65 km/h tuul. Öösel vaatas Mordor aknast sisse.
lähedal on rannad päris imelised, nii kaugele, kui silm ulatab on täiesti puhas liivane rand ja tavaliselt mitte ühtegi inimest. Vaatasime ühe ranna üle ja siis sõime bussijuhi kodukülas ühe maitsva jäätise, hiiglaslik ja 12 krooni. Edasi läks sõit ühte lahte, kus saime lõunasöögi. Imeline lahesopp, kerge eine ja näljased kajakasugulased. Edasi sõit põhjatippu, Loodus on imeline, mäed, sinine meri, liivane rand, kaljunukid. Kelgutamine liival 
oli järgmine tegevus, ja päris lõbus. Buss peatus liivajões 
ja natuke pidi kohta otsima, et buss vajuma ei hakkaks. Tarzani klassikast pärinevad imev liiv on täitsa olemas ja seda sai ka proovida. Järgmise tunni sõitsime mööda rannaliiva ehk 90 miilist randa. Tegelikult küll rohkem 90 kilomeetrit liivast, puutumatut randa, kus olid ainult mõned üksikud autod. Tõusu, mõõna ja vajuva liiva tõttu sõidavad seal ainult koolitatud juhid, kuigi esialgu tundub asi väga ohutu. 
Turistid pidid pidevalalt oma autosid sinna uputama. Tagasi linna, rallikale hääled sisse, lõuna poole teele, ja pärast 500 kilomeetrist kiiruskatset neelas padi ja voodi.
Lõunaks jõudsime suvituslinna Paihiasse, valisime välja tegevused järgnevateks päevadeks ja õhtustasime maailma kõige viletsama pasta ja lasagnega. Ööbimiskohaks saime ainukese vaba koha, mis oli seljakotireisijate maja. Ehk vahelduseks päris huvitav keskkond, samas oli seal mullivann ja bassein, mis said ka meie poolt kasutatud. 
Õhtuks läksime seljakotitüüpide peole ja see oli kohe päris lõbus. Tequliat nad juua ei oska. Hommikul vara üles, laevale ja metsikute delfiinidega koos ujuma. Plaan oli vähemalt selline. Päike paistis, meri oli soe aga delfiine ei olnud, sellel päeval nad olid otsustanud lahte mitte tulla ja avamerel oli liiga suur torm. Ehk siis tuli niisama purjekaga paradiisi saarte vahel ringi sõita. 
Lõunaks viidi ühele saarele, päikse käes peesitamine ja snorgeldamine. Kalad on päris kirjud ja merest võib ise endale värskeid austreid korjata. Kerge lõuna jahil ja päikse käes küpsemine läks edasi kuni sadamasse jõudmiseni. Tagasi limusiini ja edasi põhja poole. Kogu rannik on suur liivarand ja suhteliselt mägine, kolmandast käigust jääme ilmselt homme ilma. Õhtuks jõudsime ühte linna, kust homme viiakse spetsiaalse bussiga 90 miilisele rannale, mis on ka Uus-Meremaa põhjatipp, kus Tasmaania meri ja Vaikne ookean omavahel rinda hakkavad pistma. Poest hankisime vajaliku materjali ja valmistasime eesti sööki vahelduseks, hakklihakaste kartulite, tomati-kurgi kaste hapukoorega. Parim söök üle pika aja.
ujumas ning Sydney Toweris ümbrust uurimas. Loomadest, tänaval on 30cm nokaga tuvid ja 8 cm pikkused prussakad lasevad ringi. 
Kohtusin sugulastega ja koos käisime laevaga sõitmas, austreid söömas, ooperi juures reidikaid tegemas ja lõpuks Bondai Beachil lainetes möllamas. Meil on sellised lained jaanuari tormi ajal (+2 kraadi). Öö võtsime vastu koos paari pudeli veiniga kõrgel kaljuserval teadmisega, et Ameerika on otse üle vaikse ookeani ja Eesti otse meie all. Homme metsikusse loodusesse.
Järgmine peatus oli teise maailmasõja mälestusküla. 2 olulisemat meenutuste sealt on valesti joonistatud kaart, Eesti kuulub Läti alla, ja 15 noort koolitüdrukut, kes tahtsid blondi peaga eesti tüdrikuga pilti teha. Edasi aga tiigri templisse. Tiigril ei ole üldse nii pehme karv kui kaugelt vaadetes ja üldse tiigri paitamine on ainult julgete pärusmaa.